Filmitegija on stseenides kasutanud palju eriefekte, näiteks vampiiri naha sätendamine päikese kätte sattudes, inimeste libahundiks muutumine, vampiiride erakordselt füüsilised võimed. Samuti, et film oleks põnev, on tekitatud filmi pisikesi võitlusstseene.  Keskkond vastab raamatu kirjeldusele- see on maagiline, mets on salapärane ja süngevõitu, ilmad on üldiselt vihmased nagu Forksile kohane - kõik see toetab sündmuste kulgu, muudab sündmused tõepärasemaks, sest vihmane ilm ja tihe mets tekitavad kurva meeleolu, samas kui paistab päike muutub kõik muinasjutuliseks. 

 

    Režissöör on filmist välja jätnud tegelaste sisemonoloogid, ta on need küll tegelaste miimikaga asendanud, aga parema ülevaate oleks andnud, kui oleks olnud tegelaste mõtteid kuulda.   See oleks paremini välja toonud need kohad, mis olid läbi Bella või Jacobi vaadatud. Aga kuna need puudusid, siis oli seda raske tähele panna, sest filmi jooksul oli ühel korral mainitud, kes räägib ja kui vaataja pole hoolas, siis jääb see kahesilma vahele.

    Oli muudetud filmis ka paar kohta, näiteks kui Bella teada sai, et ta on rase siis ta ei helistanud Rosalie'le mitte lennujaamast vaid köögist Esme saarelt. Ka lõppu oli juurde lisatud Alice ilmutus tulevikust, sellest polnud raamatus juttu. 

 

Mulle meeldis raamat rohkem kui film, sest raamatus oli rohkem tegevusi, filmis keskenduti rohkem Bellale. Kui ma filmi vaatasin, siis hakkasin ma otsima olukordi, mis olid raamatust välja jäetud, kuna ma raamatut lugesin ennem.  Esimes raamatuga " Videvik" oli vastupidi, ma nägin ennem filmi ja siis lugesin raamatut, siis ma nii väga ei keskendunudki sellele, mis oli välja jäetud.